Reedel tegime Kopenhaageni hotellist lühikese taksosõidu meie laevale, et teha pardalemineku protseduure. Holland America lipulaev Rotterdam lasti vette 1997. aastal, selle kogumahutavus on 59 000 ja see mahutab 1600 reisijat. See tähendab, et see ei ole üks merel kurseerivatest megakruiisilaevadest. 2009. aasta novembris peaks laev minema Bahama vabasadamasse, kus tehakse palju renoveerimistöid.

Reisijad kipuvad olema keskealised ja vanemad, puistamas keppe, jalutajaid ja ratastooli. Meeskond rahuldab selle vanema kamba vajadusi väga hästi, nii et see on meeldiv kogemus.

Ärge oodake, et baarid on täis joodikuid või palju tegevust hilisõhtusel diskol. Igal õhtul olid meie vooditel valged käterätikud, mille kajutiteenindajad kujundasid ja voldisid nutikateks loomakujudeks, mis oli kena meeldiv puudutus. Toit laeva pardal on üsna hea, kuid mitte parim, mida ma teistel laevadel olen saanud.

Saates esinevad lauljad ja tantsijad on üsna head, kuid ärge otsige suurejoonelist meelelahutust vapustavate tehniliste efektidega. Sellel laeval pole kõiki neid säravaid lavafunktsioone ja konstruktsioone, mis uuematel laevadel on.

Kogu reisi jooksul polnud üheski peatuses pakkumist vaja teha. Meie üheksa maapealset ringreisi läksid igaühele maksma 1041 dollarit.

Kruiisimine on üks väheseid tegevusi elus, mille käigus inimesed vabatahtlikult rügementi aktsepteerivad ja selle eest maksavad, elatakse kella järgi, antakse teada, millal tuuritada, millal süüa, millal meelelahutust ja etendusi vaadata. See on tagasi koolis, suvelaagris või sõjaväelise distsipliini all. Tundub, et kruiisireisijad on programmeeritud mõnusalt aega veetma, nagu küpsetatud Alaska paraadi rituaal kruiisi viimasel õhtul. Reisijad pildistavad kohusetundlikult, kannavad pööraseid mütse, seisavad ja juubeldavad, vehivad taskurätikutega. Teisisõnu: “Sul läheb hästi!” “Jah, ja meile meeldib see.” Võib-olla on nad eriline tõug, need ristlejad.

Laeva pardal olid reisijad, kes olid vastikud gripikomandod. Nad jätsid sulle räpase ilme, kui köhisid või aevastasid. Nad nägid välja, nagu tahaksid nad saata sind hävitamislaagrisse.

Pärast esimest päeva merel sildusime pühapäeval Tallinnas, Eestis. Esimene asi, mida bussijuht ütles, oli: “Me pakume siin üle, nagu näete sellel meie linnaekskursioonil. Me kipume inimesi üllatama, sest nad tulevad väga vähe ootama ja leiavad ilusa riigi, mis ootab avastamist.”

Tõsi küll, aga neljatunnise tutvumistuuriga ei näe tegelikult eriti palju. Ma ütleks, et Peterburi ja Stockholm olid need linnad, mis meie kruiisil vaatamisväärsustega tutvumise osas ületasid.

Eesti ringreisil kuulsime palju Nõukogude okupatsiooni ja domineerimise süngetest aastatest ning Venemaa hiljutistest püüdlustest hirmutada ja karjatada pisikest piiririiki. 750 800-aastasest ajaloost oli see vallutatud riik.

Kui Nõukogude Liidus 1991. aastal tekkis võimuvaakum, kuulutas Eesti välja oma iseseisvuse, nii et tal on hiljutist vabadust olnud vaid kaheksateist aastat. 1918. aastal iseseisvus Eesti Venemaast, kuid okupeeriti 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt. Aastatel 1941–1944 hoidsid riiki sakslased, kuni Nõukogude võim selle uuesti üle võttis.

Nendel rasketel aegadel, 41–44, võitlesid mõned eestlased Saksa poolel, et riik venelastest vabastada. Teised võitlesid Venemaa poolel, et natsidest lahti saada. Mõnda perekonda murdsid erinevad lojaalsused. Kui Nõukogude võim 1944. aastal võitis, küüditati paljud eestlased Siberisse. Venelased ütlesid, et nad on Eesti vabastanud, nii et eestlased ütlesid: “Nüüd võite lahkuda” ja selle asemel okupeerisid nõukogud riigi, jäädes neljakümne seitsmeks aastaks rõhumisele.

Üks meie Tallinna bussireisi esimesi peatusi oli koht, kus vanal nõukogude ajal peeti laulupidusid. Muusika oli vabaduse puhang, viis, kuidas eestlased väljendasid oma vabadusiha ja rahvuslikku identiteeditunnet, ilma et nõukogude võim oleks neile peale surunud. Muusikafestivalid meelitasid kohale kuni 300 000 inimest. Inimeste pihta ei saa tulistada ainult sellepärast, et nad laulavad.

Kord hoidsid kaks miljonit inimest käest kinni ja moodustasid inimketi, mis kulges läbi Leedu, Läti ja Eesti, et näidata üles solidaarsust oma püüdlustes iseseisvuda Nõukogude võimu alt.

Giid ütles, et mõned inimesed arvavad, et Eesti on 1,3 miljonit inimest, kes esinevad riigina. Seal on endiselt suur, 300 000 elanikuga venekeelne vähemus. Äärelinnas näidati meile vanu süngeid halle nõukogude elamukvartaleid, kus paljud siiani elavad. Nõukogude ajal kuulusid tehased riigile, kuid kuna riigis polnud märkimisväärset toorainet, tuli kogu tooraine kohale vedada ning venelased kasutasid ainult eestlasest tööjõudu ja andsid ebakvaliteetset eluaset. Nõukogude fassaadidega hooned olid väljast korras, kuid seest räpased.